KAS PRUUTNEITSISID ON VAJA?
Kui noorpaari sõbrad on väga hakkajad ja valmis igal moel pulma oma energiat ja aega panustama, siis on see suurepärane! Sel juhul on igati mõistetav, et pruut tahab neid vaeva eest tänada ja võtab oma kaunid tüdrukud pulmapäeval enda kõrvale särama.
Aga reaalsus on natuke teine, inimestel on kiire ja ka noored ei taha oma sõpru koormata. Kauneid pruutneitsisid ja peiupoisse on imeilus vaadata, veel vingem pildistada, aga abivägi võib-olla mitte nii väga, sest ka noorpaar soovib sõpradele peoga üllatust valmistada ning tihti on selle suure korraldusliku töö jaoks palganud pulmakorraldaja.
Olen kahjuks näinud ka tujutsevaid pruutneitsisid, kes on olnud pahased, et pruut enne neid meiki sai ja kes ei teadnud ka kogu pulmakorraldusest midagi. Nii et küsimus, kas neid on vaja, sõltub ainult teist ja siin ei ole ühest vastust. Mõlemad variandid on õiged! Tegu on teie parimate sõpradega ja rõõmustada alates hommikust koos nendega võib olla väga äge (ja ka väga kurnav), kuid kindlasti seob see teid veelgi tugevamalt kokku.
Kui aga teil on pruutneitsid ja peiupoisid juba välja valitud, otsus tehtud, siis ka nende üles pildistamiseks ja nendega koos pildistamiseks tuleb enne tseremooniat aega varuda. Orienteeruvalt 40 min. Üles on vaja pildistada iga noor inimene eraldi, grupina, pruut pruutneitsidega kui peig koos peiupoistega. Lisaks ka kõik koos. Te võite selle aja loovutada ka enda ilupiltide arvelt, me saame kenasti hakkama, kuid pruutneitside soengute ja meikide organiseerimisega tuleb olla väga tähelepanelik. Oleks hea, kui kõik püsiksid ajagraafikus ja oleksid kohal täpselt õigel ajal.
Panen siia ühe vahva artikli (viide siin)– Pole midagi ilusamat kui abielluda sulaselgest armastusest, seista teineteise kõrval oma lähimate pereliikmete, sõprade, pruutneitsite ja peiupoiste ees ning öelda „Jah!“. Õnneks ei pea viimased kaks tänapäeval enam selliseid kohustusi täitma nagu vanal ajal.
Pruutneitsid ja peiupoisid ei ole alati pruutpaariga tihedas emotsionaalses sidemes olnud. Tegelikkuses oli tegemist kõigest seaduse sättega, mis nõudis, et kui mees ja naine abielluvad, peab kindlasti nende kõrval seisma kümme tunnistajat. Kuigi ammustel aegadel olid tunnistajateks mehed, saatsid pruudi pulmamajja naised.
Pruutneitsid olid pulmades kohal isegi enne Vana-Rooma aegu. Piiblis on näiteks kirjeldatud, kuidas iga naine pidi tseremooniale tooma naissoost teenija, kes täitiski pruutneitsi kohustusi.
Peiupoiste minevik on aga tumedam – pruudirööv. Kahjuks levib aastasadu tagasi juurdunud praktika mõnel pool veel tänaselgi päeval. Mõnedes kultuurides kutsutakse peiupoisse siiani pruudirüütliteks, sest nende ülesandeks oli kunagi röövitud pruut laulatusele kanda. Parimal juhul röövisid nad naise sugulaste käest, kes abieluga nõus polnud ning viisid ta mehe juurde. Kuid teisel, ebameeldivamal puhul, panid nad toime tõelise pruudiröövi.
Usutavasti pärineb isamehe roll 16.sajandi Saksamaalt, kus just isamees oli see, kes pruudi röövis ning seejärel laulatuse ajal tema kõrval seisis, vältimaks, et mõni sugulane või teine naisest huvitatud kosilane ta minema viia saaks või, et pruut ise põgenema pääseks.
Tänapäeval on pruutneitsite ja peiupoiste roll õnneks teistsugune, kui eelkäijatel: koordineerida pruudi ja peigmehe külaliste tegevust, aidata kaasa pulma korraldamisele ja sellele, et pulmapäev kujuneks pruutpaarile parimaks võimalikuks. Kui nad suudavad kinni püüda ka õhku visatud pruudikimbu või sukahoidja, on kõik veelgi parem.
