OLEN DIANA, SELLE LEHE FOTOGRAAF JA TÄNAN, ET SIIA TULID!
Mida kaugemale kaob minevik ja mälestused, seda hinnalisemaks nad muutuvad.
Meil on 28 000 päeva elada ja armastada! Miks see kõik tundub siis nii üürike?
Ma mäletan oma lapsepõlvest mingeid kilde, aga olid need päriselt? Fototõestust selle kohta ju pole, kuid mälestused on. Pliidilt maha tõmmatud kartuli keeduvesi ja villid. Heinategu, kuumus, kraabitud nahk, kuid see jumalik lõhn. Noorusest meeletu pettumus ja häbitunne peale eksamit. Esimest suudlust, kes siis seda ei mäleta:) Muusikaakadeemia lõpetamine. Peaaegu maha lõigatud ja seejärel tagasi õmmeldud sõrm. Fotograafia õpingute pooleli jätmine. Armastus, mille tunda saamine andis tiivad. Poja ja tütre sünd. Töö kasiinos diilerina, flöödimängijana ja õpetajana – seda kõike ühel ajal. Kutse pildistada pulma ja otsust selsamal õhtul, et just see ongi see, mida tahan terve ülejäänud elu teha!
MIDA MA ARMASTAN
FOTO ON AINUS TÕESTUS, ET SEE HETK OLI KA PÄRISELT!
Me elame päevast-päeva justkui samas rütmis. Seda valgustavad sähvatustena armumine, beebiootus ja lapse sünd. Need emotsioonid ei kao, kuid nad muutuvad udusemaks või vähemalt tundub mulle nii.
Ma olen tahtnud mõelda endast kui inimesest, tänu kellele ei jää mitte ainult pildid, vaid helged mälestused ka sellest pildistamise hetkest. Et kui ühel hetkel me üritame vaadata tagasi 10-15-20. aasta taha, siis võime minna tagasi selle päeva emotsioonidesse ja ehk isegi selle päeva lõhna tunda.
Foto sellest päevast on viimane füüsiline tõestus, et see hetk oli!
Näidata neid mälestusi oma lastele-lastelastele, rääkides sinna juurde neist inimestest, selle hetke naljadest. See päev muutus ajalooks, tänu teile ja usaldusele, mida mulle andsite.
