Olen Diana Unt ja tänan Sind, et tulid siia lehele!
Pildistasin oma esimese pulma 2003. aastal. See tundub uskumatu ja ebareaalne!
Me elame päevast-päeva justkui samas rütmis. Seda valgustavad sähvatustena armumine, beebiootus ja lapse sünd. Need emotsioonid ei kao ja seda me ei tahakski.
Mida kaugemale kaob minevik ja mälestused, seda hinnalisemaks nad muutuvad.
Me võime mõelda, et me ei unusta. Kuid siin tulebki mängu see, et me ise ei unusta, kuid me unustame seda jäädvustada. Unustame teha pilte, neid hetki jäädvustada, sest see hetk ei tundu kas nii tähtis või siis lihtsalt ei viitsi. Kuid ühel hetkel, kui me üritame vaadata tagasi 10-15-20. aasta taha, siis me võime küll kirjeldada ja kirjeldades isegi selle päeva ja hetke lõhna tunda, kuid see pole see.
Foto sellest päevast on viimane füüsiline tõestus, et see hetk oli!
Näidata neid mälestusi oma lastele-lastelastele, rääkides sinna juurde selle hetke olemusest, naljadest, isegi lõhnadest. See ongi ajalugu ja selleks ma neid pilte teengi.
Fotograafi erinevus pereliikmest on see, et minu jaoks on iga hetk, iga inimene võõras, oluline ja samavõrra kallis. Ma näen ning tean, et see silmapilk, see hetk on juba minevik. Pulmades ja fotosessioonidel on hetki ja detaile, mis tunduvad idealiseeritud maailmas ebaolulised ja ebatäiuslikud, mitte-fotograafi silmale lausa mõttetud, kuid tihtipeale ongi need momendid pärlid, mis on päriselt ilusad- tõelised ja väärtuslikud!
On suur au olla osa uue perekonna sünnist. Anda oma panus nende perekonna mälestustele. Seda usaldust ei saa osta ega võita, selle peab välja teenima! Ja just seda ma ainult soovingi, olla selle usalduse vääriline!
Teie Diana